Terraarium

Kui on midagi, mis mulle väga meeldib, siis hetke, kus mõnest äkki-läheb-vaja asjast saab päriselt midagi ägedat võib kindlasti siia kategooriasse lisada.

kevad 2017

Liigume korraks mu lapsepõlve, kus jagasime õega tuba. Mõlemal oma kirjutuslaud ja minu laual kaks lillepotti kaktustega. Suurem ja väiksem. Ma ei tea, kus see esimene kaktus mulle tuli, minu meelest vist üks vanaema naabrimammi kunagi andis, aga väiksem oli raudselt suurema oma küljest. Ja nii algas minu kiindumus kaktuste vastu. Kuna väike laps nii palju piinlikkust ei tunne, siis korjasin ma väikseid kaktuseid endale vaikselt juurde - mõnikord salaja kellegi kaktuse küljest tütartaime ära näpistades, aga enamasti siiski selleks luba küsides.

Praegu mu kaktuste arv suur ei ole, kõigest 7 taime, aga hetkeseisuga täitsa parasjagu. Olid igaüks oma väikses potikeses ja plaan oli mul need nüüd kevadel ümber istuda. Mõtlesin need kõige pisemad potid veidi suuremate vastu vahetada, aga peamiselt lihtsalt mulla välja vahetada. 

Läksime nädalavahetusel taarat ära viima ja juba autost silmasin klaaskonteineri kõrval lumes ühte klaasist akvaariumi (ma kaugelt polnud päris kindel, kas on lihtsalt kera või akvaarium, kas terve või katki). Raiko muidugi jagas ära, kuhu suunas mu mõte liigub ja juba jõudis manitseda, et meil ei ole mingit järjekordset kola vaja. Kiitsin talle takka ja läksin ikka vaatama millega tegu ja no ei suutnud kiusatusele vastu panna ja tassisin autosse ära. Kuna mul oli vaja kodus kangesti tõestada, et ma seda sugugi niisama koju ei tassinud, siis lasin käiku esimese pähe tulnud mõtte - teha sellest terraarium. Mul oli olemas nii klaasnõu, kaktused kui ka sobiv muld. Seega lisaväljaminekut ei kaasnenud. Pealegi vajasid kaktused nii ehk naa ümber istutamist.

Suurt kunsti polnudki: pesin nõu puhtaks, päris põhja veidi kive, siis kaktustele mõeldud muld, katused sisse ja tegelikult oligi kõik. Natuke sättisin mulda kallakusse, tundus visuaalselt huvitavam ja pärast lisasin mõned kivikesed.