Võitlus majavammiga: Kuidas meil läinud on

Kirjutan tänases postituses, kuidas meil majavammi leidmisest tänaseni läinud on. Milline oli pilt põrandalaudade all, mis tööd meil tehtud on ja mis järgmiseks ees ootab.

Selline oli meie põrand alguses. Pildil kõige ahjupoolsema posti äärest (see, millel all puudub kõis) lõigi vamm välja. Miski muu foto järgi küll ei viita sellele, mis sealt laudade alt lõpuks välja tuleb. Elutuba ehitades ei viidanud miski sellistele probleemidele, muidu poleks me ilmselgelt midagi vana põranda peale ehitanud või mis ehitanud, kui miski oleks vammile viidanud, siis me poleks seda maja ostnudki. Aga oleks-poleks, praegu me igatahes kavatseme majavammi võita.

Ülemisel pildil on näha pealmiste põrandalaudade alune selle sama posti ümbruses, kust vamm välja lõi. Alumisel pildil on näha villa sees elutsevat vammi. Sellel hetkel olime me veel üsna optimistlikud ja lootsime, et selle villa all paiknevad vanad ja paksud põrandalauad on ehk enam-vähem samas seisus.

Tegelikkuses oli vanade põrandalaudade all selline hirmus ja kurb vaatepilt:

Majavamm on võimeline endale mööda seeneniidistikku elutegevuseks vajalikku niiskust ise transportima. See foto on tehtud keset toa põrandat ja hästi on näha vammi poolt transporditud niiskus ja sellest märgunud muld.

Sellise pildi peale saime aru, et meie arvamus, et vamm on saanud alguse vannitoa põranda alt, kuhu kunagi keegi tark betooni otse vanale puitpõrandale valas, ei olegi tõsi, sest elutoa põranda alt leidsime väga vanasid vammi jäänuseid. Meie maja on ehitatud ajal kui tõrvapapp oli populaarne - nii on maja välisvoodri alune tõrvapapiga üle löödud ja sama seis oli alumiste põrandalaudadega, mida kattis põrandapapp (mullale on otse pandud põrandalauad, sellel tõrvapapp ja siis muld ning uus kiht põrandalaudu). Samuti võib üheks tekkepõhjuseks pidada vundamendi tuulutusavade puudumist ja ära vajunud soojustust seintes (saepuru), mille tulemusena kastepunkt nihkub ja konstruktsioon niiskub. Ühesõnaga põhjuseid kui palju.

Kogu puitmaterjal läks otsekohe lõkkesse ja kõik muu otse prügikottidesse, mis said hoolikalt suletud ja kohe prügimäele ära viidud.

Praeguseks on toast eemaldatud kogu vana põrand ja põrandatalad, eemaldatud on osa nakatanud pinnasest (seda on vaja veel teha), vannitoa alt osa vanast põrandatalast, mis jäetigi sinna betooni alla (seda on ka vaja veel eemaldada, aga see on üsna aeganõudev töö, sest nüüd peabki sõna otseses mõttes sinna alla roomama), lisaks tuli sealt välja kuhi vanu telliseid ehk keegi tark on sinna lihtsalt oma ehitusülejääke matnud... Nädalavahetusel käisid abis mu vanemad ja vahetasime välisseina tugipalki, seal jäi ka töö poolikuks, sest noh, nädalavahetus sai otsa. Nüüd ongi see vaja veel ilusate ilmadega ära lõpetada, korda saada vannitoa alune, eemaldada osaliselt kipsi ja suuremas koguses pinnast välja vedada ja äkki siis saab asuda tõrje juurde.

Elutuba hetkel: kui ma mõtlen, et tühja sest tapeedist ja põrandalauad saab ka täpselt samasugused osta, siis neist tugipostidest on hirmsasti kahju. Kuna need alt ikka täitsa vammised olid, siis ei julgenud ka lihtsalt tõrjele loota, seda enam et otsapidi oleksid need ju põranda all. Need postid on seal olnud aastast 1904 ja me nägime ränka vaeva, et neid lihvida ja ilusaks saada (algselt olid need postid seina sees peidus). Me oleme proovinud maja remontides säilitada maksimaalselt vana ja olgugi, et neid poste kahtlemata saab kuidagi proteesida, siis päris sama tunne enam ei ole. Aga kui nukrus väga suureks läheb, siis püüan positiivselt mõelda ja lollide naljadega tuju parandada, näiteks meie põrandalakk oli näidise peal ikka natuke midagi muud kui sai, niiet nüüd saabki õigemini ja põrand saab lõpuks kindlasti soojem ja ehk me hoopis see kord värvime suurema osa elutoa seintest ja seeläbi on neid ka kergem pesta, sest kaks last on kaks last.

Niiet tegelikult me igapäevaselt ei nukrutse, selleks pole aegagi, vaid uurime kõige õigemaid lahendusi ja tegutseme edasi.