Salajane puuonn

Kuigi meie lastel on kodus nii liivakast, batuut kui kiiged ja liumägi ning kogu õues on lubatud ka neil toimetada, siis tundus meile (õigemini Raikole), et üks puuonn võiks ka meie hoovi oma koha leida. Ma mäletan enda lapsepõlvest, kuidas meil olid kodus tühjad betoonist kanalisatsiooni rõngad ja me õe ja vendadega endale sinna onnid ehitasime. See teema oli meil ikka aastaid väga populaarne - korjasime kulu voodiks, väike ehitusblokk oli lauaks ja kilest ning eterniidi tükkidest katus. Ja kui mõnus ja salajane see kõik oli! Niiet kui Raiko puuonni ehitamise mõttega välja tuli, siis oli mul hea meel, et ehk ka minu lapsed hakkavad selles end tundma nii nagu mina end oma onnis tundsin.

Suure enamuse ehitusprojektide algus tuleneb meil sellest, et mina planeerin mingi tööga pihta hakata ja päris paljudel kordadel kutsun ka enda vanemad abikäteks ning Raikol ei jää muud üle, kui vooluga kaasa minna, siis see kord on kogu projekt ideest teostuseni Raiko rida. Mina olin peamiselt moraalne tugi ja aitasin mõne lauajupi mõõtu saagimise või kohale tassimisega. Lapsed muidugi panid ka käed külge.

Ehitatud on puumajake täielikult jääkmaterjalidest, mis meil erinevatest asjadest üle olid jäänud, ainult ukse hinged on juurde ostetud, niiet sedasi võttes jälle üks nö nullprojekt. Asukohaks valisime krundi tagaservas asuva suure vahtrapuu aluse, nii on onnist vaade pea kogu õuele, meie näeme omakorda aknast otse onni juurde, lisaks annab puu varju ja salapära. Mõõtudelt on puumajake 1.4m x 2.6m, lisaks väike rõdu. Nii me naljatamegi, et see on ühtlasi ka külalistemajaks, sest kaks täiskasvanut mahuvad sinna kergesti pikali.

Praegu on onn kinni ehitatud kolmest küljest, tagaseinas on puutüvi ja selle ümbert kinni ehitamata. Kas ja kui palju me seda tulevikus kinni ehitame ei oska ma veel hetkel öelda. Ühest küljest mulle meeldib, et nad saavad onnist sujuvalt puu otsa turnima minna ja köiega puu küljest vabalt alla lasta, kuid teisalt võtab see natuke privaatsust ja veekindlust vähemaks. Tähendab vihm sajab siiski aknaavast ja rõduuksest ka mingil määral sisse, niiet uhket sisustust meil seal pole - päeval toodud tekid-padjad peab õhtuks siiski ära tooma, kui nad peaks aga tulevikus minu lapsepõlve kombel rohust voodit meisterdama, siis pole kahtlemata probleemi. 

Meie majakesele andis nime Mariette ise ja selle armsa sildi tegi sõber Priit, kellel on selliste asjade peale tõelist annet.

Mu lemmikosa kogu onnist on rõdu, mulle nii meeldib see köis ja ma juba ootan, et kogu onn võtaks halli vananeva puidu ilme. Lastega on meil kokkulepe, et välisseintele nad joonistada ei tohi, aga sees on vaba luba. Praegu on kogu projekt üsna värske, aga järgmine aasta mõtlesin onni alla kividest nö väikese põranda laduda ja pakkudest toolid ja lauad teha, et seal ühte mängu (ja miks mitte päris) piknikku maha pidada.