Vitriinkapp: enne ja pärast

Täna näitan teile ühe vitriinkapi muutumise lugu. Nii kaua kui ma mäletan seisis see kapp vanaemal maja otsas kuuris, otse mullal. Suviti vanaema juures olles käisime seda õega salaja vaatamas ja imetlemas, meile mõlemale meeldis see väga ja mõlemad unistasime, et see ükspäev meile kuulub. Kappis väga mingit kola ei olnud, küll aga üks vana mustvalge pulmafoto. Mingi aeg oli meil õega komme vanaema mööblit üles joonistada ja siis joonistasime seda kappi ka. Mina joonistasin seda kappi valgena, sest just sellisena ma seda kappi alati nägin ja kui pärast maja ostmist vanaema selle kapi mulle lubas tuli mulle selle heleroheline värv suure üllatusena.

Oma aega pidi kapp ootama kaua - alustuseks muidugi vähemalt 20 aastat vanaema kuuris, aga ka terve aastake enne kui ma sellega üldse midagi pihta hakkasin. Pärast esimese tuhina möödumist jäi töö pooleli ja ta seisis osaliselt värv mahavõetuna mitu aastat enne kui ta nüüd lähiajal uuesti käsile võtsin.

Kapp ise on kunagi kellegi poolt käsitsi odavast männipuu materjalist tehtud - ei ole sugugi mõlemalt poolt sama lai ning küljelaud on osaliselt servamata, materjalis on sees suuremaid ja väiksemaid augukesi jms. Minuni jõudes olid kapi põhjalaud niiskel mullal seismisest pehkinud, sahtel oli arvatavasti katki läinud ja selle asemele oli löödud lauatükk, klaasid paistsid vaevu läbi ja olid osaliselt katki.

Kõige suurem töö oli kogu kapi vanast värvist puhastamine. Kasutasin kuumaõhufööni ja labidat (minul on spetsiaalne, mis on pahtlilabidaga võrreldes tugevam ega paindu, aga sobib ka pahtlilabidas). Tagantjärgi mõtlen, et oleks piisanud ka kapi korralikust õige vahendiga pesemisest, vanade klaaside eemaldamisest ja kapi lihvimisest ning lagunenud juppide asendamisest ning siis oleks värvimise juurde asuda saanud.

Ma paar aastat tagasi ei teadnud kriidivärvidest jms, mis sobivad vanale värvile kandmiseks, midagi ja kartsin, et vanalt värvilt hakkab ehk uus värv kooruma ja seetõttu vana värvi eemaldasingi. Kapp on värvitud kokku 3 korda, seest riiulid 2 korda ning iga korra vahele käis kerge vahelihv. Tagaseina papp on vahetatud välja ning sellele on lisatud tapeet ning sama tapeeti on kasutatud ka sahtli põhjas. Aknaklaasid on uued, vanad klaasid olid paigaldatud kitiga ja kuigi kitti täitsa poes müüakse, siis mina otsustasin valge silikooni kasuks. Originaalid on kapi klaasuste ja alumise ukse kinnitid. Jätsin need nii nagu olid ehk roostesse.

 

Vanaemale ei ole ma kapist pilte jõudnud saata veel, aga ma usun, et ta on tulemusega rahul. Mina igatahes olen ja mul on siiralt hea meel, et perekonna mööbliesemel uue elu anda sain. Rahalises mõttes ei ole see kapp väga väärtuslik, minule aga küll.