Aiamaa

Ma ei ole aiamaast üldse siia blogisse väga kirjutanud, sest kahe lapse kõrvalt pole see kunagi piisavalt korras, et siin näidata. Mitte, et kõik siia jõudev peaks nii ilus olema, aga põlvini maltsataimi just ka näidata ei tahaks. Kevadel Raiko korra pakkus, et ehk jätaksin sellel aastal üldse aiamaa tegemise vahele, aga sellega ma polnud nõus, pealegi oleks pidanud ka söötis aiamaad mingil määral rohima ja mulle meeldib minna suvel oma peenrale ja sealt toidukraam tuppa noppida. Aga tunnistama pean ausalt, et kahe lapse kõrvalt sinna nii palju kui tahaksin ei jõua ja nii ongi, et ühe peenra teed puhtaks ja ülejäänud on rohtus. Aga alustuseks näitan ühte kevadist pilti, mis on tehtud peale seda, kui aiamaale tara ümber sain. Mõeldud küll eelkõige koera eemale hoidma, aga toimib ideaalset Mariette puhul ka.

Mulle meeldib lapsi kodustes tegemistes kaasata küll ja näiteks herneid ja kartuleid sai koos maha pandud, aga kui seemned alles tärkasid, siis käis küll aed kinni ja preili vaatas nukrate silmadega võrgu taga. Nüüd on aga kõik taimed nii suured, et kusagile peale ta naljalt ei asu ja saab jälle lasta tal vabalt koos minuga toimetada. Täna oli lisaks Mariettele Raian ka "abiks", tavaliselt on tal sel ajal uneaeg, aga täna mitte kuidagi ei jäänud vankrisse tuttu, nii tõingi ta lamamistooli aiamaale ja kiikus seal, oma 40 minutit pidas vastu ja samal ajal sain mina sibulaid ülesse võtta. Pole küll väga suured, aga siiski paremad kui eelmisel aastal. Ning väikeste sibulate korral ei jää ühest toidukorrast poolikut sibulat ka järgi, mulle neid seisnud poolikuid sibulaid kasutada ei meeldi.